Karmen Silde

Magistritöö keskendub rändele: pagulaste arvu suurenemisele ja Eesti rahvastiku kahanemisele. Linnastumisest tingitud rahvaste ränne mõjutab eelkõige meie väikeasulaid: suutmatus olla konkurentsivõimeline suurlinnadega, rahvaarvu kahanemine, teenuste hääbumine ja elatustaseme langemine. Samal ajal kasvab pagulaste arv, kes vajavad turvalist elupinda. Sisseränne saab leevendada rahvastiku kahanemisest ja tööjõupuudusest tingitud probleeme – pakkudes samaaegselt humanitaarset abi.

Täna on pagulastele loodud kohanemis- ja tugiteenused koondunud valdavalt suurlinnadesse. Küll aga elavad paljud pagulased ning majutuskeskustes viibijad mööda Eestit laiali: väikelinnades ja asulates. Ehkki seal pakutav elukeskkond võib olla soodne, siis ilma tugivõrgustiku ning haridusvõimalusteta on sisserändajal keeruline uude keskkonda integreeruda. Teiselt poolt väljendub antud teenuste koondumine ka eestlaste kultuurilistes pädevustes, hoiakutes ja eelarvamuste rohkuses.

Loodud lõimumismudelis määratlen ruumilised olukorrad, kuidas erinevaid etnilisi gruppe kokku viia. Ruumilise strateegia tulemiks pakun kogukonnakeskust, mille kaudu kaasata vähemusrahvusi kohalikku kogukonda. Soodsa paiknemise ning vajaduse ja avatuse suhtes sisserännanutele valisin projekti asukohaks Türi linna. Keskus tutvustab eestlastele ja välismaalastele üksteise kultuure ja kombeid, ajendab inimesi koos lävima ja õppima.

Töö olulisus avaneb võimaluses tõsta ruumilise planeerimise abil Eesti ühiskonna teadlikkust ning sallivust. Tuues esile integratsiooniga seotud ühiskonna valupunktid, pakun lahenduseks ruumilise lõimumisstrateegia. Selle alusel loodav kogukonnakeskus looks väärtusi nii kohalikele kui ka Eestisse migreerunud etnilistele vähemustele – pagulastele, hooajalisele tööjõule, turistidele, uutele elanikele teiselt poolt riigi piiri. Tööriista alusel loodud paindlik ruum teeb meid üksteisele kättesaadavamaks, ajendab suhtlema ning avatum olema.

Magistritöö on strateegiline, seetõttu tegelen ruumiloomega samuti tüpoloogiliselt. Lisaks ühe hoone läbi lahendamisele olen loonud tööriista, mille abil saab luua adapteerivat ning funktsioonide poolest põimuvat ruumi. Parameetriline tööriist töötab 3×3 meetrise ruudustiku alusel. Antud ruudustik määrab ära hoonet kandvate osade paiknemise ja nende tiheduse, funktsionaalse ruumiprogrammi, paindliku ja liigendatava ala ning hoone kuju.

Antud tööriistast tulenevad hoones nii funktsionaalsed kui ka esteetilised valikud. Hoones domineeriks just tema masinlik olemus: nähtavale on jäetud konstruktsioon ja vajalik infrastruktuur. Niiviisi on hoone aja jooksul muudetav. Loogika alusel põhinevas ruumis hakkab mängima just selle muutuvus ajas ning paindlik tegevustik selle sees.

Hoone on üles ehitatud funktsionaalsetele ruumidele ning neid ümbritsevale vaba-alale, mida saab mitut moodi kasutada. Kogukonnakeskuses esinev variatiivsus ja adaptiivsus esinevad nii ruumiloome meetodis kui ka sisus ehk ruumis aset leidvates tegevustes.

Projektlahenduses lõin avatud ja paindliku ruumi arvukatele tegevustele, kus on ruumi ristkasutus leidlikult lahendatud. Hoone keskendub kultuuride ja funktsioonide segunemisele ja eri tüüpi kasutajate ristumisele, et soodustada inimeste vahelist läbikäimist. Kogukonnakeskus ühendaks endas mitmeid eri rolle: koht kokkusaamiseks, õppimiseks, loometegevuseks, koos söögitegemiseks, töötamiseks, suur- ja väikeüritusteks. Omistades hoonele õpperolli, sean oluliseks just huvi tekitamise, erialade põimumise ning tegevuse käigus integreerumise.

Projekti potentsiaalset asukohta näen väikelinnas, mis on elu- ja töökeskkonna võimaluste poolest uutele elanikele sobiv, ent tugiteenuste poolest kesine. Tänaste pagulaste paiknemise, ühistranspordi kättesaadavuse, soodsa õpi-, töö- ja elukeskkonna põhjal valisin projekti asukohaks Türi linna. Küll on magistritöös loodud lõimumismudel pigem strateegia, mistõttu on hoone kohandatav ka teistesse linnadesse ja riikidesse.