Metsik linn / Looma ja inimese kooselu viisidest Astangu näitel
Juhendaja(d): Katrin Koov ja Kadri Klementi
Metsik loodus on leidnud võimalusi linnas kohastumiseks, mitmekesistades meie elukohti. Selle indikaatoriks on metsik loom, kes ei näe linnaruumi eraldatuna looduslikkusest, vaid osana nende elupaigast. Ka inimesed võiksid näha eluruumi kui ühendatuna – mitte lahutatuna – metsikusest ning loodav linnaruum võiks toetada selle kogemisviise. Selleks käsitleb magistritöö Astangut, Tallinna kõige liigirikkamat piirkonda. Tuues esile metsikuse väärtused linnaruumis läbi neid esile toova matkaraja ning rohelise planeeringu loomise, pakkudes ka hoonete tüpoloogiaid koos elamiseks, käsitleb projekt väljakutseid, mida loob kõige kiiremini kasvav elupaik, linnaruum.
Magistritöö püstatab küsimuse, kuidas kombineerida inimloodud ”tehismaastikke” ning looduslikku omavahel paremal moel, toetamaks omavahelist sümbioosi.
Looma ja inimese suhe sõltub neile antud rollidest ruumis.
Projekt läheneb rikkaliku elusloodusega Astangule kahest küljest: läbi kooseluvormide otsimise kasutades selle meetmena planeeringut, sellesse sobituvaid tüpoloogiaid kui ka loob linnamatka raja. Mõlema tähtsus seisneb roheala inimkogemuse täiendamises eri ruumiliste näidete läbi alal oleva metsiku looduse ning loomade elupaiga toetamisel.
Lõin kooselamise viiside näidetena kolm hoonetüüpi: esiteks kooselu-hoone ehk kortermaja, teiseks haljaskatuse kui sidepidajana käituva avaliku hoone ning kolmandaks matkaraja äärde jääva vaatetorni. Jaotasin planeeringuga ka loodud rohealad kolme gruppi, mis pakuvad erisuguseid pesitsus- ja toitumiskohti. Toon välja sarnaselt inimesele ka nende võimalikud liikumisteed.
KOOSELU – HOONE // lind ja inimene
Eestis on üldjoontes piisavalt toitumisalasid linnuliikidele, aga pesitsuskohti jääb vajaka, mistõttu kooselu-hoones neid ka pakun. Projektiga loodud haljaskatused jaotan tüübilt sinna asetuvate lindude pesakohtade järgi, luues igale astmele erisugusele linnuliigile sobiva pesakoha. Inimesele on loodud tekkivas astmelises võrgustikus erinevat tüüpi kasutused.
VÕRESTIKU KASUTUSVIIS //
Paljudele lindudele on sobilik pesakasti ühe külje pikkuseks 15 cm. Seda on kasutatud konstruktsiooni posti laiusena, et seda kasutada sellele pesakasti ning talade paigutamiseks.
Kiskjate ligipääsu piiramiseks võib posti, millele pesakast kinnitub, ümbritseda keskelt metallist osaga. See takistab ülesronimiseks vajalikku haaret.
Avanevad eesküljelt, et saaks koristada pesitsemisaja lõppedes. Vana pesasisu kastist välja võtta, et parasiidid ei vähendaks pesitsusedukust. Lindude väljaheited langevad taimestikuga kaetud aladele, võimaldades loomulikke orgaanilise protsesse. Selle puudumisel on asukohas plaat, mida pesitsusaja lõppedes saab puhastada.
LÕUNAKÜLJEL
on grid, kuhu asetuvad lindude pesakastid vastava suuna ning kõrgusega kombineerituna inimkasutuses haljaskatustega.
PÕHJAKÜLJEL
on inimesele prantsuse rõdud, mis avanevad haljastatud rõdualale, mis on vihmavee äravoolu vaheetapiks ning lindudele toitumis-ja varjumispaigaks.
HALJASKATUS SIDEPIDAJANA //
Hoone esifassaad joondub Astangu tänavaga paralleelselt ning inimese käigutee läbi hoone viib teda sirgjooneliselt alale planeeritud tiigi ning linnamatka raja juurde.
Ehitis käitub samal ajal ka käiguteena maismaad kõndivatele loomadele, ühendades ala elukeskkonnad vajadusel diagonaalselt jätkuva metsaalaga.
Rohekatus pakub toidulauda ka planeeringuala külastavatele ning pesitsusalana kasutavatele lindudele, kombineerides need eluks vajalikud osad üheks.
Vaatetorn jaotub kasutuse poolest kihiliselt inimese ning looma vahel. Ehitis asetub mediaatorina planeeringuala ning Astangu roheala vahele, elektriliinide tõttu tekkinud sihi ja jäätmaa kohale.
JAGATUD VAATETORN
Ehitist kasutavateks loomadeks oleksid tiivulised, peamiselt nahkhiired, aga ka teised linnud, kellele vastavad avaused sobivad hoonesse sisenemiseks.
TIIVULISTE PESITSUSPAIK
Pesitsuspaik on loodud lisanduva elemendina Astangul juba talvituvatele nahkhiirtele, kes ehitist kasutaksid suvisel ajal.
Muldvallid pakuvad elupaiku mitmetele loomaliikidele, võimaldades nendesse urge kaevata rebastel ning kährikutel kui ka toetades kahepaiksete ja roomajate elupaiku. Projektiga toon välja inimesele tutvustamiseks muldvallide loomadepoolse kasutuse, jättes valli enda puutumata, luues aga varesse matkaraja infopunkti.
Teiseks punktiks on lindude katus, kus kasutan alal olevat suurimat ehist järgnevalt tunnelitele. Pakun välja katuse muutmise pruunkatuseks, kasutades ümbruses olevaid jääkmaterjale, et lasta kohalikul loodusel üle võtta. Loon ka toetava keskkonna hoonetel pesitsevatele lindudele. Näiteks hõbekajakatele, kes linnapiirkondades valib selleks lamekatused. Tema pesakoha jaoks on võimalik luua varjualused. Teiseks kasutajaks võib olla näiteks kuldnokk, kes kasutaks nii katusepinda kui ka inimese poolt loodud pesakohti hoone serva küljes. Kolmas kasutaja võiks olla kiskjaline nagu hiireviu, kellele meeldib hoonelt ulatuvatelt elementidelt ümbritsevat jälgida, jahti pidades.
Kolmas asukoht viib kasutaja kraavist koopani, hõlmates endas kahte Astangu tunnusmärki – niiske alana kraave, mis on asukohas inimtekkelised ning selle kaitse all olevaid laskemoonaladusid, mis on nahkhiire Eestis olulisuselt teine talvituskoht peale Piusa koopaid. Pakun välja kraavi keskmesse ulatuva purde lõpus oleva istumisalaga, kus külastaja asetaks end teistlaadi vaatepunkti nii veekogule kui ka ümbritsevale, suhtestudes selle ning ehk ka veekoguga seotud loomadega. Teiseks käin välja, et talvitumise ajal on koopad inimestele suletud, ent ühe võimaliku kogemispaigana kasutada hüljatud hoonet koopasuuete ees, võimaldades inimestele ligipääsu live-kaamerate kaudu nahkhiirte pesitsuspaigale.
Neljandaks on Sala-aed, mis erinevalt teistest linnamatka raja punktidest asetub see Astangu roheala keskmesse, võimaldades seda ka salakombel avastada. See on loodud kohta, kus loodus on enda kasutusse võtnud Astangu sõjaväekasarmu ehitise, aja möödudes hoone struktuuri ka lagundades. Projektiga tõstan militaarobjekti salastatud kohalolekut ning avastamisvõimalust ja lasen ehitise jalajälje suurusel alal vaid loomadel liikuda. Inimesel on võimalus ehitise mitmetest avadest selle sisse piiluda ning tutvuda seal elutsevate loomade elupaikade infoga. Loomad elupaiku on teotatud peamiselt neile ligipääsu võimaldades ning muud mitte muutes, säilitades olemasolevaid kivikuhilaid ja ülekasvavat loodust.
