Anna Pażucha

Tegemist on jätkuga varasemalt teostatud projektidele „Kreenholmi vaikelu“ ja „Step back – Step further“, mille puhul olen uurinud tööstusliku ajalooga kohti Eestis.
Kunagi paljudele inimestele töökohaks olnud paikade staatus on olnud saada mahajäetud kohtaks. Ometi ei puudu lootus, et tulemas on hetk, mil inimestel tekib taas huvi, mis paneb tegutsema kohale uues elu andmise eesmärgil. Käesolevas trükises esitletud fotoseeriaga olen otsustanud dokumenteerida endist Põhjala kummitoodete vabrikut selle uuenduste algusjärgus, et näha, kuidas tehas järgjärgult taas elule tärkab.

Tööprotsessi jooksul olen pikema perioodi vältel korduvalt tehase ala külastanud, et jäädvustada, milline on ehitustööde areng. Linnalise gentrifikatsiooni tulemusel hakkab koht eksisteerima teistmoodi ning kutsub kujutlema, milline see uus võiks välja näha. Kui ehitustöölised tehase suured ruumid endistest omanikest jäänud asjade kihtidest vabastavad, seisab see siiski kindlalt oma kohal, justkui manifesteerides oma jätkuvat eksistentsi. Ta ei ole selline nagu oli kunagi varem, ta soovib saada paremaks, jääda igaveseks.