Helena Rummo

Magistritöö keskmeks on omand. Kompleks, mille emotsionaalne ja ratsionaalne polaarsus on sulandunud kokku üheks tervikuks. Ühest küljest on eluase üks suurimaid investeeringuid inimese elu jooksul, teisalt üks peamiseid kindlustunde allikaid. Eestis on kolm neljandikku inimestest koduomanikud, mis väljendab ka eestlaste tugevat omandiusku. Tagatud on emotsionaalne turvatunne kuid tihti ei ole inimeste elamistingimused korrelatsioonis nende vajadustega.

Magistritöö eesmärgiks on leida viis kuidas ümber vaadelda eraomandi jäikusest tulenevaid probleeme ning läbi mängida stsenaarium, mil viisil on võimalik saavutada kindlus- ja kodutunne muutes omandi osaluspõhiseks.

Piltlikult sarnaneb süsteemistruktuur majandussektorist pärit võlakirjadele. Planeering on võrdne aktsiakapitaliga ning aktsionär uue elanikuga, kes saab endale proportsionaalse osaluse planeeringust aktsiate näol.

Selle asemel, et elanik soetaks endale ühe elamispinna kindlate ruutmeetrite ja selle hinnaga, saab ta osaluse planeeringu ühisest süsteemist. Aja möödudes ning ruumiliste vajaduste muutudes on võimalik osanikul oma elamispinna aktsiad ümber tõsta. Kas suurendades oma osalust või vähendades seda, saab inimene vahetada planeeringu siseselt oma eluaset.

Kontekst, kuhu asetan planeeringu, on Pärnu maantee äärsed hõredalt asustatud krundid, kus võidutsevad tehased ja laopinnad. Piirkond on olukorras, kus esimesed autode müügipunktid, vananenud büroohooned ja tööstusalad on aga hetkel jõudeolekus. Põhjus teostamaks planeeringut selles piirkonnas on hetkeseis, kus piirkond on jäänud üksikuks saareks ning ei ole kokku põimunud ülejäänud Tallinnaga.

Valitud 0.35 km2 pindala peale on aga piirkonnas hetkel vaid 11 eluhoonet ning ka tulevik tõotab tulla büroode ja tootmispindade keskne. Uus lisatav hoonestus proovibki suhestuda olemasolevate kihistustega, põimudes nende sisse, ümber ja peale. Uue planeeringu peamiseks teljeks saab Kohila tänav, mis jookseb risti Pärnu maanteega. Tänav pikeneks üle Pärnu maantee: algaks Tondi rongipeatusest ning jõuaks välja Ülemiste järveni.

Planeeringust 70% moodustavad elamispinnad, kuid neile lisanduvad ka büood ja muud avalikud funktsioonid, mis moodustavad 30% uuest planeeritavast mahust. Kokku moodustub planeering 2700 ühikust.

Nii suur skaala on valitud, et ühikute vahel saaks toimuda ringlemine. Seda toetab ka protsentuaalne kogus ühikuid (tähistatud kollase joonega), mis on ajalise piiranguga üüripinnad, mis moodustaksid lõtke ühikute ringluses. See tagaks pindade ringlemise ning ei jätaks süsteemi liikumist elanike vahel seisma.

Muudetav omamissüsteem annaks võimaluse luua spetsiifilisi eluasemeid vastamaks inimeste eluetapi kindlatele vajadustele ning vältida ühetaoliste korterite teket. Vaadates Tallinna lähiümbrusesse kerkivaid uusarendusi, on uueks arhitektuuri stiiliks justkui “kopeeri ja kleebi”. Identsed hooned on väikese pööramisega asetatud tühjadele kruntidele. Seetõttu on planeeringu kontekstis lahendatud kolm eri iseloomudega kvartalit: avalik, perekondlik ja eakatele mõeldud kvartal.

Seega on planeeringu üheks eesmärgiks luua võimalikult palju erinevate tüpoloogiatega elamispindasid. Erinevad tüpoloogiad koondavad kvartaleid, põhiselt luues neile erinevad iseloomud. Nii saab elanik vastavalt oma eluetapile valida eluaseme vastavalt vajadustele. Luues küll kvartalid justkui ühele sihtgrupile, on üüripindade vahetamise lõtk just see, mis hoiab ka planeeringus kokkusattumuslikkust.