Elina Liiva
- Arhitektuuriteaduskond
- Arhitektuur ja linnaplaneerimine
- ma
- Kompensatsiooniruum
- Juhendaja(d): Raul Kalvo, Martin Melioranski
Magistritöö eesmärgiks on pakkuda välja strateegia nii keskkonna- kui ka inimsõbralikuks linnaplaneerimiseks naabruskonna skaalal. Töö sai alguse ruumilisi otsuseid mõjutavate seaduste ja regulatsioonide analüüsist ning võtab detailsema vaatluse alla need, mille eesmärk on vähendada inimtegevusest tulenevat koormust keskkonnale. Riigis tervikuna on toimunud muutused rahvusvaheliste kohustuste tõttu – kliima ja keskkonnaalaste lepete sõlmimise tõttu, kuid kõige enam on seda tunda iga üksiku krundi skaalas. Regulatsioonid, mille eesmärk on vähendada süsinikuheidet, on kehtestatud hoonetele ning ei käsitle seega tervikut. Hoone energia tarbimisest tulenev saaste on vaid üks osa kogu heitmest. Kuid kliimaleppe olemasolu peaks olema justkui ülimuslik ning kohustama asjakohaste muutuste tegemist ka planeeringutesse ja detailplaneeringutesse, mis oma olemuselt käsitlevad loodud keskkonda kui tervikut.
Hetkel eksisteeriva krundi ja riikliku maailma konflikti võimalikuks lahenduseks pakun välja planeerimisstrateegia, mis astub välja krundipõhisest süsteemist ning vaatleb naabruskonda kui skaalat, mis on piisavalt suur väljumaks indiviidikesksest mõtlemisest ja piisavalt väike, et hoomata selles toimuvaid protsesse. Võimaliku lahendusena kliimaneutraalse Tallinna eesmärgiga kooskõlas oleva mitmekesise ja huvitava ruumi loomiseks pakun välja planeerimisstrateegia, mille kohaselt tsoneeritakse naabruskond süsinikujalajälje suuruse järgi. Tulemusena on igal seadusel ja eesmärgil sama ühik ja skaala. Hoone kohta käivate kilovatt-tundide ning parkimiskohtade arvu asemel arvestan elaniku ning tema süsinikujalajäljega (CO2e tonni
aastas).
Krundi asemel lahendan ligikaudu kuuesaja meetri raadiusega naabruskonda. Suurus, kus kõik on inimesele piisavalt lähedal, et oma toimetused jalgsi teha. Lahenduseks on planeering, mis oma skaalalt on suurem kui detailplaneering, kuid palju väiksem üldplaneeringust. Selle detailsusaste on aga kohati võrreldav ehitusprojektiga. Selline lähenemine võtab vaatluse alla terviku.
Suurt rolli mängib planeeringu puhul asukoht – mitmete oluliste piirkondade vahele jääv Kitseküla rongipeatuse ümbrus. Planeeringu keskpunktiks on ühistranspordisõlm – trammitee ja mitmes suunas mineva raudtee lõimumiskoht. Ainulaadne koht Tallinnas, kus rongiliiklusest saab justkui linna sisetranspordi osa ühendades omavahel erinevaid olulisi piirkondi. Hea ühenduvus ühistranspordiga on olulise tähtsusega vähendamaks inimese liikumisest tulenevat süsinikuheidet.
Lisaks on valitud asukohas mitu miljööväärtuslikuks alaks nimetatud piirkonda. Nendele põhinedes mängin läbi planeerimisstrateegia. Säilitan miljööalade olemuse ja struktuuri kompensatsiooniruumiga. Kompensatsiooniruum on miljööalade vahele jääv ala, mille süsinikujalajälg on kordi väiksem miljööalade omast, tasakaalustades nõnda kogu naabruskonna jalajälge. Strateegiat võib võrrelda süsiniku kvoodivahetussüsteemiga. Küll aga toimub vahetus naabruskonna, mitte riigi skaalal. Sellel skaalal ei kaota süsteem oma väärtust ning eesmärki.
Planeering vähendab naabruskonnas elava inimese süsinikujalajälge rohkem kui poole võrra. Peamiselt tuleneb see piirkonna radikaalsest tihendamisest. See omakorda muudab olemasoleva keskkonna kordi intensiivsemaks.
Töös käsitlen kolme peamist heitmeallikat: liikumisest tulenev heide, tarbimisest tulenev heide ja ehitussektorist tulenev heide. Transpordist ja tarbimisest tulenev heide on vähendatud ruumiliste ning arhitektuursete lahendustega. Lahendustega, mis loovad ruumi keskkonnasõbralikuks elamismudeliks. Hoonetest tuleneva jalajälje lahendan arvutusliku mudeliga. Arvutuslik mudel on alus planeeringule, mille kaudu leian selle lähteandmed.
