Mart Veelmaa

• ENESEKAEMUS: METSA JA LOODUSE MÕJU KAASAAEGSE KUNSTI LOOMISELE
• Juhendaja(d): Jaan Toomik
• installatsioonid, videod, maalid

Autor meenutab: „Esimene foto minust on tehtud, kui olen paarikuune ja vaatan aknast välja. Ema sõnul jälgisin sel hetkel üksisilmi akna taga tormituules kõikuvat mändi. Mida ma võisin imikuna teada mändidest või puudest üldse? Igal juhul mitte selle elu teadvuse ja teadvustatuse tasandil. Samas, siiski midagi piisavalt olulist, et kombata nähtavat oma imiku meelega.“

Ja jätkab: „Hiljem ja ka tänapäeval, kui vaatan männi tugevaid oksi, meenutavad need mulle Hiina müütilisi draakoneid. Nüüdseks, kui mul on mändidega üle viiekümne aasta kogemust, näen neis ikka maagiat ja müütilisi tegelasi.“

James George Frazer kirjutab raamatus „Kuldne oks“ puude maagiast. Ta markeerib mõistega „kuldne oks“ puuvõõrikut, mis kasvab tamme küljes ja püsib seal haljana ka siis, kui tamm ise on raagus. Niimoodi, maa ja taeva vahel olevana, on temas maagiline vägi sees: „Mõttele, et tamme elu peitub tamme võõrikus, sai tõenäoliselt aluseks tähelepanek, et talvel jääb tamme otsas kasvav puuvõõrik haljaks, kuna tamm ise on raagus, kuid mõttele võis kinnitust leida ka taime asukoht: ei kasva see ju välja mitte maast, vaid puutüvest või – okstest. Algeline inimene võis arvata, et nagu ta ise, nii on ka tammehaldjas püüdnud paigutada oma elu mõnda turvalisse paika ning valinud selleks otstarbeks puuvõõriku, mis teatud mõttes ei asu maa peal ega taevas ja võib seetõttu näida kaunikesti turvalise paigana.“ (Frazer, 2001)

„Iglu“ kohale kaarduv kuldseks võõbatud männioks on pärit autori maakodu aiast ja rippus seal tormis murdununa maa ja taeva vahel ligi pool aastat. Võiks järeldada, et nii kaua, kui oksa on võimalik hoida õhus, püsib ka maagia ja kaitse. Püsib ka lootus, et tee tagasi metsa ja loodusega ühenduses olemisse on alles. Või on meie metsade tervis paigutatud kuldse oksa sisse.

Objekt „Iglu“ on mõõtmetelt väike ja ahta avaga, nii et sinna mahub sisse ronima laps, täiskasvanu saab sisse pista vaid pea. Nõnda markeerib see eraldatust, mis võib ühteaegu olla ihaldusväärne, aga samal ajal ka kammitsev. Iglu akendele paigaldatud põhivärvides vitraažid rõhutavad sakraalsust ja pühalikkust, mõjuvad maagiliselt. Nii nagu minnakse metsa puhastumist ja kaitset otsima, minnakse seda otsima ka pühakodadest. Sümboolselt tuleb end alandada väikeseks, möönda oma abitust, haavatavust, end taandada, minna tagasi algusesse, et saada kontakti.

Autori üheks eeskujuks selle töö puhul on korea-ameerika videokunstnik Nam June Paik, kelle Londonis, Tate Modernis 2019. aasta lõpul eksponeeritud tööde keskmes oli radikaalne eksperimenteerimine looduse ja tehnoloogia piiril. Tate’is eksponeeritud tööde hulgas oli telekatega aed, aga ka tühja teleka sees põlev küünal; video, kus Paik musitseerib šamanistlike rituaalide järgi ja imiteerib koioti häält, samuti koda, milles riitusi läbi viia jt. Autor arendab Paiki mõtet edasi: „Tehnoloogia ei ole konfliktis loodusega, vaid laiendus inimvaldkonnale. Samamoodi ei ole eraldatus lahus ühendusest, neid saab näha seotuna.“

Kiire elutempo loob olukorra, kus vajame ka puhkamiseks üha enam aega. Mida enam rabeleme, seda enam läheme oma maavarade kallale. Sageli taastumatute varade kallale, nii et vajame tasakaalustamiseks meditatsiooni, head sööki või vägiaineid, et pingutustest tekkinud tühjust täita.

Teisalt on hedonism au sees. Inimesed postitavad sotsiaalmeedias teateid toidunaudingutest rabateede maaliliste piltideni välja. Samal ajal kui inimesed püüdlevad naudingutega seotud õnnetunde poole, on see siiski ajutine seisund, mis võib puruneda, kui inimese elu tabab kriis või raskus.

Autor pakub tööga „Massaažilaud puu videoga“ võimaluse topelt lõõgastuseks ja naudinguks. Nagu loodus puudutab nii hinge, keha kui ka vaimu, assotsieerub massaažilaud nn väljastpoolt tuleva mõjutusega, mis „kliendi“ endale allutab. Hetkel, mil oled end usaldanud kellegi teise käe alla, võtab see sind üle, meeldib siis või mitte. Nagu looduski laotab võimsuse inimese üle, olles kas puhastav, hirmutav või süütunnetest valulik.

Peatoe tilluke ava on kõhuli lamajale iseenesest ebamugav, pea on surve all, veri voolab näkku, nägemisväli aheneb. Massaaži protseduur sunnib sind olema mõttes endaga, tajuma kogemust kehaga ja näoga pisikesest pilust läbi surutuna vaatama ‒ mitte midagi.

Autor liidab need kaks kogemust üheks. „Kliendil“ on võimalik valgel nahast massaažilaual lõõgastavas poosis olles männipuu tüve vaadata. Ühte puud. Ühte elusolendit. See kogemus võib mõjuda ka kui pihitool, kus mõelda, mis seisus on metsad ja loodus tervikuna.