Oksana Teder

Loodus on olnud keraamika toormaterjali saamise paik aastatuhandeid. Tänapäeval ei
peaks enam seadma kahtluse alla, et kõik, mis kord loodusest võetud, peab püsima ringluses
võimalikult kaua ning hädavajalik on pöörata suuremat tähelepanu toorainete saamise võimalustele jäätmetest. Selleks vajalike tehnoloogiate arendamise läbi on jäätmed ka
potentsiaalne uus keraamika toorainete hankimise allikas.

Magistritöös uuritava kivivilla jäätmed liigitatakse mitte-metalsete, anorgaaniliste ehitus- ja lammutusjäätmete hulka. Neid ei käsitleta eraldi materjalina ning selle tõttu on täpsete jäätmekoguste selgitamine problemaatiline. Kuid mineraalvillade nõudlus ja tootmismahud (ainuüksi Euroopa Liidus toodetakse keskmiselt viis miljonit tonni mineraalvilla aastas) annavad ettekujutuse ka tekkivate jäätmete mastaapidest.

Kivivilla valmistatakse kõrgetel temperatuuridel kivimitest, mis sobivad ka keraamikatööstusele. Kivivilla jäätmete kasutamine keraamilise materjali koostisosana vähendaks toorainete kulu ning looks kivivillale veel ühe võimaluse ringluses püsimiseks.
Oma magistritöös katsetasin erinevaid võimalusi kasutada kivivilla nii savimassi kui ka glasuuri komponendina. Leidsin, et kivivillasavi massi saab vormida nii traditsioonilistel meetoditel kui ka 3D-printida.
Kiulisus, mis säilib ka mehaanilise töötlemise järel, on põhiline omadus, mis eristab kivivilla teistest harilikult kasutatavatest savimassi lisanditest nagu liiv ja šamott. Kiud mõjutavad savimassi struktuuri, võimaldades valmistada keraamilist materjali, mis on kerge ja noa või saega lõigatav.

Valminud keraamilise materjali hõre, poorne struktuur viitab selle võimalikele soojust ja heli isoleerivatele ning heli neelavatele omadustele.
Kivivillast ja villa-savi segust saab töötlemise järel valmistada erinevates pruunides toonides glasuure, mille värv ja läige sõltuvad algmaterjalide koostisest ja põletustemperatuurist.