Monireh Sadat Razavi Ganji

Vaatamata aastakümneid kestnud akadeemilisele tööle, selgitamaks välja seost tõlke ja adaptsiooni vahel, pole jõututud konsensusele, kas adaptatsiooniuuringud ja tõlkeuuringud tuleks vaadelda ühe või kahe erineva haruna – või hoopis üht teise allharuna. Peale lühikest ülevaadet adaptsiooniõppe ja tõlkeõppe peamiste demarkeerimise meetoditega seotud kirjandusest, kaardistan ma need kahe erineva teadusharuna, millel on omavahelisi seoseid ning sarnasusi, olemata üksteise allharud, toetudes hüpoteesile, et peamised sarnased omadused adaptsiooniõppe ja tõlkeõppe vahel annavad aluse kriitilise perspektiivi, kontseptsiooni ja meetodi vahetuseks. Juhtumiuuringuna keskendub siinne uurimistöö järgnevatele küsimustele: Millises seoses on tõlge ja adaptsioon? Kas on võimalik rakendada tõlkeõppe teooriaid ja meetodeid adaptsiooniõppes? Vastamaks neile küsimustele, uurin ma uurimistöö esimeses peatükis Patrick Cattrysse’i and Lawrence Venuti teooriaid, mis soovitavad tõlkimise teooriaid ja meetodeid adaptsiooniõppes rakendada. Kui Catrysse uurib polüsüsteemiteooria kasutamist, siis Venuti rakendab adaptsiooniõppes hermeneutilist mudelit ja tõlgendeid.

Peale nende teooriate sarnasuste ja erinevuste kommenteerimist esitan oma adaptsiooniõppe raamistiku, mis on süntees Catrysse’i ja Venuti teooriatest visuaalse mudeli vormis. Kuna minu kontseptuaalne mudel illustreerib kontekstuaalsete, kommunikatiivsete ja intertekstuaalsete tegurite olulisust adaptsiooniõppes (mis sarnaneb kultuurilise pöördega tõlkeuuringuduse ajaloos), toetun ma Karl Ludwig Bühleri keelemudelile ning Roman Jakobsoni kommunikatsioonimudelile. Töö teise ja kolmanda peatüki analüüsiosas rakendan ma oma mudelit Dariush Mehrjui’ Parile, Iraani filmiadaptsioonile Salingeri teostest „Franny”, „Zooey” ja „Parim päev banaanikala püügiks”. Seejärel uurin, kuidas Pari temaatilised ja vormilised aspektid Salingeri kolme lühijutuga sarnanevad või nendest lahknevad, ning järeldan, et Mehrjui adaptatsioonistrateegia on nii loominguline kui ka jäljendav. Selline strateegia annab režissöörile võimaluse Salingeri kolm Ameerika lugu algsest kontekstist eemaldada ning uude konteksti asetada, võimaldades seeläbi lugude edasisi tõlgendusi ning ümber hindamist Iraani kontekstis läbi uue meediumi – filmi.