Kevin Loigu

• Aja, mälu ja linnaruumi (taas)kujutus filmides „Sünekdohh, New York“ ning „Trumani show“ kui digiajastu meedialisuse ning virtuaalruumi kriitika
• Juhendaja(d): Eneken Laanes
• PDF

Käesoleva magistritöö lähtepunktiks on eeldus, et mälu ja ruum kui vastastikused sotsiaalsed protsessid on digiajastul muutunud. Uurimuse eesmärk on näidata, kuidas meedialisus ning virtuaalruum on kaks kõige tähtsamat tegurit, mis on nüüdisajal vorminud arusaamu kuidas aega, mälu ja linnaruumi tajutakse ning (taas)kujutatakse. Selleks et neid seisukohti uurida, analüüsis töö lähilugemise meetodil kahte filmi – „Sünekdohh, New York“ (2008) ning „Trumani show“ (1998). Filme vaadeldi kahel tasandil: esiteks kui enesekohaseid peegeldusi mälu ja ruumi vastastikustest protsessidest; ning teiseks kui sotsiaalseid kommentaare meedialisuse ning virtuaalruumi positsioonidest digiajastul.

Esmalt keskendub magistritöö mälu ja ruumi vastastikkuse tõendamisele. Nii mälu kui ka ruum on üheaegselt sõltuvad: esiteks, aja ja ruumi tajul ehk materiaalsusel, teiseks mõttekontseptsioonil ehk troopidel, kolmandaks elatud sotsiaalsel kogemusel. Need protsessid on digiajastul muutunud: tehnoloogia ning (digi)meedia võimu tulemusena on ajalised ning ruumilised mõõtmed ühtinud ning sellest tulenevalt on aeg ning mälu muutunud virtuaalruumi kaudu üha rohkem füüsiliselt „käegakatsutavaks“. Seetõttu väidabki magistritöö, et ühiskonnas ja kultuuris on kaks domineerivat mälupraktikat ja ajakäsitlust: retrospektiivne ja presentistlik. Kapitalistlikus majanduspoliitikas omandavad need kaks mälupraktikat aga rahalise väärtuse mida digiajastu meedialisus ning virtuaalruum reklaamivad kui eluviisi. Kahe viimase võimuses on ka aja ja ruumi endi funktsiooni ning (taas)kujutuse muutmine.

Kui mälu ja ruumi suhe on teoorias välja toodud, analüüsib uurimus seejärel aja, mälu ja linnaruumi kujutamist filmides „Sünekdohh, New York“ ning „Trumani show“. Varasemalt nimetatud kontseptsioonide abil vaatleb töö filme reflektiivselt kui peegeldusi mälu ja ruumi vastastikustest protsessidest. Juhindudes mälu ja ruumi protsesside kolmainsusest materiaalsus – troop – sotsiaalne kogemus, kinnitab peatükk mälu ja ruumi mõju teineteisele: kui filmis „Sünekdohh, New York“ on ruumi ning materiaalsuse tootmise lähtepunktiks mälu, siis filmis „Trumani show“ on mälu hoopis ümbritseva ruumi ja materiaalsuse tulemus. Siinkohal on analüüsi kaasatud ka kaks paari troope: ruumiline “metafoor” ja “metonüümia” ning mnemooniline “totaalne mälu” ja “totaalne amneesia”. Läbi nende on võimalik tõlgendada ruumi filmis „Sünekdohh, New York“ kui metonüümset koopiat, millel on taastav impulss (mis kattub retrospektiivsuse ning totaalse mäluga) ning ruumi filmis „Trumani show“ kui klišeeliku või isegi teeseldud mineviku metafoorina (mis kattub presentismi ja totaalse amneesiaga).

Liikudes filmianalüüside juurest tagasi digiajastusse, väidab uurimus, et troobid mida mõlemad filmid kasutavad – totaalne mälu ja totaalne amneesia, reprodutseering ja valmistoode, absoluutne tõde ja ühene narratiiv, ruumiline aeg ja aja ruumilisus – ühtivad digiajastul ilmnevate sotsiaalkultuuriliste ja -poliitiliste suundumustega: digitaalne mälu, peatamatu teabe sissevool, (taas)kujutamine ja virtuaalruum. Nendele seostele toetudes üritab magistritöö rõhutada, et aeg ning ruum toimivad filmides „Sünekdohh, New York“ ja „Trumani show“ kunstiliste universumitena, kus abstraktsed ideed ja troobid avalduvad linnaruumis ja mälu-narratiivides. Ehkki kumbki film ei kuulu täielikult ei ulmežanri ega realismi alla, kinnitab filmidele läbi mälu ning ruumi protsesside lähenemine siiski, kuidas kahes filmis olevad absurdsed, abstraktsed ja ambivalentsed aja, mälu ja ruumi (taas)kujutused peegeldavad kaasaegsuse samaväärseid jooni, kus aja ja ruumi tajumine on dikteeritud tehnoloogia ja mäluseadmete poolt. Magistritöö üks peamisi kriitikaid on üha aktuaalsem kriitilise ruumilise ja ajalise distantsi puudumine tänapäevases ühiskonnas. Meedialisusest läbiimbunud nüüdisaja jaoks on taolist perspektiivi loomist tarvis, et ületada kahe domineeriva mälupraktika, retrospektiivsuse ja presentismi ülemvõim. Lõppkokkuvõttes väidab magistritöö, et mälu ja ruumi protsesse juhtiv kolmik (materiaalsus – troop – sotsiaalse kogemus) on digiajastul muutunud: materiaalsust saab nüüd mõista virtuaalruumi kaudu, troobid võivad olla meedia(lisuse) teenistuses ja sotsiaalsed kogemused peituvad ehk hoopis väljamõeldud nostalgias.