Keiu Albi

Lääne kultuuriruumis on paljudel inimestel suhe surmaga paika panemata. Vananemine ja surm on loomulikud eluringi osad, kuid paljud inimesed ei soovi surmaga kaasnevaid keerulisi tundeid kogeda. Vanemad inimesed arvatakse tihtipeale ühiskonnast välja, enne veel kui nad elust päriselt lahkunud on. Töös tegelen hospiitsiga – ruumiga, kus inimene veedab oma viimased elupäevad teades, et tema elu lõpuni on jäänud mõned kuud või päevad. Hospiitsitöö kesksel kohal on terviklik inimkäsitlus. Peale füüsilise valu leevendamise tegeletakse ka sotsiaalsete, psüühiliste ja vaimsete vajadustega ning abi saavad ka surija lähedased.
 
Eestis ei ole piisavalt hospiitsi voodikohti. Hospiitsid vaevlevad ruumipuuduses ja seetõttu puudub paljudel võimalus väärikalt elust lahkuda. Magistritöös püüan vastata küsimusele, milline keskkond võimaldab lahkuval inimesel ja tema lähedastel rahulikult ning leppimises eluga hüvasti jätta. Olen keskendunud EELK Tallinna Diakooniahaigla laienevale hospiitsiosakonnale. Disainilahenduses pean oluliseks inimlähedast ruumi ja elust lahkuva inimese sidet loodusega ning teiste inimestega.

Töös vaatlen hospiitsi kolme kasutajagruppi – surevat inimest, hooldajaid ja tugipersonali ning surija lähedasi. Olen uurinud surmaeelseid staadiume ja kohandanud ruumi surija muutuvatele vajadustele vastavalt. Olen lähenenud disainile kolmes skaalas: esimeseks on surija skaala, teiseks palati skaala ja kolmandaks hospiitsiosakond. Eesmärk on luua koht, mis oleks inimesele viimaseks koduks, kuhu lähedased hea meelega külla tulevad ja kauemaks jäävad. Kus ei oleks tunda meditsiini kontrollivat mõju, vaid esikohal oleks inimene.