Keiti Lige

Magistritöös on käsitletud Ida-Virumaa tühjaks jäänud kortermajade lammutusjäätmete väärtuse tõstmise võimalusi. Eesmärk on näidata, kuidas vastavalt asumite olukorrale jäätmeid taaskasutada, säilitades sealjuures hooneosade ja materjalide väärtuse ning suunata need enne täielikku amortiseerumist uuesti ringlusesse.Töös on pakutud lahendusi lammutusjäätmete potentsiaali erinevates skaalades ja vormides. Samuti on pööratud tähelepanu lammutusjäätmete taaskasutamise mõjule linnaruumis ja seosele uue kuvandi loomisel.

Linnad on pidevas muutumises ning kahanemist ja kasvamist võib pidada linna arengu loomulikuks osaks. Kahanevate asulate üheks põhiliseks tagajärjeks on tühjad hooned ja alakasutatud piirkonnad. Paratamatult on laiaulatuslik lammutamine vajalik iga linna tegevuskavas, kui hoonete hooldamine või taaskasutamise on muutnud võimatuks. Ühtepidi täituvad prügimäed materjaliga ja teistpidi kaevame välja uut toormaterjali. Näen potentsiaali jäätmeid kasutusele võtta uue ressursina. Selleks on vaja teha uuendusi süsteemides – minna üle lineaarselt majanduselt ringsele, ümber mõtestada nii hoonete kulude struktuur kui ka väärtusahel. Sealjuures rõhuda ühisele koostööle ja informatsiooni jagamisele. Ühtne ring eeldab, et materjalid ei lahku süsteemist kasutusea lõppemisel, vaid leiavad uue eesmärgi, vahetades kasutajat, funktsiooni või vormi. 

Magistritöö keskseks teemaks kujunes materjali väärtuse tõstmine ehk upcycle-meetodi kasutamine. Materjali upcycle’i kolm strateegiat on korduvkasutus, uuskasutus ja ümbertöötlemine.

Kõige ressursisäästlikum on korduvkasutamine, mille puhul jääb materjali kasutus samaks. Kõige rohkem energiat vajav on ümbertöötlemine, kus materjal saab nii uue vormi kui ka funktsiooni. Väärtuse tõstmises mängib väga suurt rolli disain. Disaini kaudu on võimalik kujundada hoiakuid ja julgustada muutusteks.

Võtsin vaatluse alla peamised tühjaks jäänud hruštšovka-tüüpi kortermajad. Hruštšovka koosneb põhiliselt silikaattellistest ja betoonpaneelidest. Võttes arvesse väikest jääkväärtust ja suurt materjalikogust, on kõige kasulikum materjal ümbertöödelda.

Kõrgema väärtusega materjalid, nagu klaas, puitraamid, katuse puitkonstruktsioon, uksed, metall, malmradiaatorid, on võimalik uuskasutada.

Idee on Ida-Virumaalt kõik lammutusjäätmed kokku koguda ja suunata materjalikeskusse, kus nad tagasi ringlusesse saadetakse. Keskus asub Kiviõli keemiatööstuses tühjades tehase hoonetes. Koosneb peamiselt neljast erinevast funktsioonist: ümbertöötlemine, tehas, teabekeskus ja töökoda.

Materjalikeskuses on kasutatud uusi tehnoloogiaid, mille abi on võimalik toota ainulaadseid ehituselemente. Lisaks võimaldab see reguleerida ja optimeerida tööjõudu ning toota vastavalt vajadusele.  Materjalikeskus on esimeseks sammuks Kiviõli kuvandi muutmisel ja jätkusuutlikuma tootmise suunas liikumisel. 

Lisaks jätkub teadlikkuse levitamine mööda testrada edasi Kiviõli linnaruumi. Testrajal on võimalik tutvuda erinevate avalike ajaveetmispaikadega ja nende kujundamisel kasutatud taaskasutatud materjalidega.

Kvaliteetne avalik ruum toob kokku nii kohalikke inimesi kui ka külalisi. See omakorda aitab arendada ja suurendada ärilist tegevust linnas. Lisaks on eesmärk innustada inimesi looma kogukonnatunnet, misläbi tugevdada ja hoida kohataju ning tekitada kodanikuuhkust.

Samalaadne mõtteviis võiks kanduda edasi avalikust ruumist ka privaatsesse ruumi. Lisaks innovaatilistele tehnoloogiauuendustele väärivad endiselt tähelepanu traditsioonilised kohalikud ehitusoskused

Taasavastades iseehitamise traditsiooni, pakun välja erinevaid taaskasutuse võtteid eramute abihoonete ehitamiseks.

Tegemist on suurema ringse süsteemi loomise ja arendamisega. Materjali ümbertöötlemine ja tootmine võiks ühtse võrgustikuna laieneda üle kogu Eesti ja sealt edasi ka naaberriikidesse.

Kiviõli linna potentsiaali arendamine näitab, kuidas tugevdada kahanevate väikelinnade identiteeti ning sarnast lähenemist on võimalik kasutada ka teistes asumites. Usun, et igal kohal on oma väärtus, mis tuleb üles leida.