Jani praktika orbiit läheneb pidevalt huumori temaatikale. Kas ta ka enam kunsti teeb on miski, milles ta ise kahtleb, julgustades ka publikut sedasama tegema. Kas need tööd on kõigest veidrad rekvisiidid, mis valesse kohta sattunud? Ta usub, et need saavad olla mõlemat kui publik vaid selle võimalikkusesse usub. Tema suhtumine produktsiooni ja esitlemisse on pragmaatilist laadi macgyverism. Teemade ampluaa ulatub komöödiast kriitikani, kasutades sõnamänge ja audiovisuaalseid vaimukusi. Tema magistritöö teemaks oli kahtlus ning sellele kasutuse leidmine oma kunstipraksises.
„Jahtiv fookus, klõpsiv säri” – Veel üks videodokumentatsioon ühest IADst
„Astu kriitikast kõrvale ja uuesti” Videoversioon muidu interaktiivsest installatsioonist. Publikule antakse võimalus astuda reklaamsildi ette eredasse rambivalgusesse ning ise videos esitatud küsimustele vastused välja mõelda. Teos on täielikult autori enda välja mõeldud ning mis iganes sarnasused teiste isikute ja sündmustega on juhuslikud.
„Mis on kunst? Baby don’t hurt me” Videodokumentatsiooni näidis installatsioonist. Teos palub publikul vastata teksti ja/või pildi abil küsimusele, mis on nende arvates kunst. Vastused riputatakse seinale Canon A-1 Boardcopier kõrvale. Nendest tehakse hiljem samal masinal koopiad, et kõik vastused köita raamatuks.
„Surisevad fascinad”
Detail „Surisevad fascinad”
Kunst või mitte, allpool näete kolme pilti, millest vaid üks on kunst. On publiku vabadus otsustada, milline, miks, ning miks teised pildid seda pole.
