Getter Linter
- Kunstikultuuri teaduskond
- Muinsuskaitse ja konserveerimine
- ba
- Triiphooned eesti mõisaarhitektuuris - ajalooline ülevaade ja inventeerimine
- Juhendaja(d): Dotsent dr Riin Alatalu
“Hooned paiknesid paarsada meetrit härrastemajast eemal moodustades harmoonilise ansambli. Suur kasvuhoone oli kivist, keskel kellatorn, mis meenutas pritsimaja torni. Torni esimesel korrusel oli domineerivaks suurte akendega saal, kus talvel hoiti vähem valgust nõudvaid taimi nagu loorberid, agaavid jms. Ruumi kasutati ka lillepekkide, korvide ja mattide valmistamine ning lavaakende parandamine. Läbi värvilitse klaasuste pääses mõlemale poole triiphoonetesse. Kellatorniga kasvuhoone taga paiknes teine kolmeosaline kasvuhoonete plokk, kus kasvatati palme ja viinamarju.” – Eduard Heinla mälestused Tuhala mõisas triiphoonest // raamatust “Aednikupoisist jutlustajaks”
Triiphooneid peeti 19. sajandi Inglismaal tööstusrevolutsiooni imedeks, mida ilmestab kõige paremini J. Paxtoni projekteeritud Kristallpalee. Seda enam on tähendusväärne, et samaaegselt jõudsid klaasmajade konstruktsioonid ka Eestis levima hakata. Triiphoonete ehitus sümboliseerib üheti meie baltisakslaste ihalust saada osa Euroopas valitsenud trendidest. Teisalt tagas suure nõudluse põhjamaine kliima, mis ei võimaldanud külmakartlike puuviljade ning ilutaimede kasvatamist välitingimustes.
Esmapilgul lihtsakoelisena paistev triiphoonete temaatika pakub aga palju avastamisrõõmu mitmel rindel. Inseneridele pakub triiphoone põnevat materjalikasutust ning keerukaid konstruktsioonisõlmi. Lisaks on uurimata omapärased kütte- ja ventilatsioonisüsteemid. Arhitektidele on väljakutse säilinud kivikonstruktsioon taas kasutusele võtta ja siinkohal on suurte klaaspindade kasutamine pigem tervitatav. Loomulikult on tegemist uurimisteemaga dendroloogidele ning maastikuarhitektidele. Triiphoonetele lisab veelgi väärtust nende põnev tüpoloogia ja pigem halb seisukord. Viimane neist on eriti oluline, sest hävimas ei ole lihtsalt üksikud triiphooned, vaid hoonetüüp ise. Tõenäoliselt saab triiphoonete saatus olema pigem romantiline vare kui praktiline majandushoone mõisasüdames.
Triiphoonete säilivus on piirkondlikult erinev. Näiteks ajaloolise Järvamaa piirides on mitmeid väga halvas seisukorras triiphooneid. Seda on aga ka kogu ülejäänud kompleks, mis lisaks asub suurematest keskustest ning asustusest kaugel. Ilmekaks näiteks on Preedi mõisa maakivist välimiste müüridega triiphoone, mis on eriti ilmekas oma punastest tellistest aknalaudade ja -sillustega ning paekivist nurgakvaadriga. Preedi mõisa vahetus läheduses puudub aga praktiliselt asustus ja nii on kogu kompleksist tänaseks saanud „varemete park“. Sellisel kujul rahulik hääbumine ja häving on isemoodi võluv ja põnev aga omanäolise Preedi mõisa triiphoone suhtes valulik asjade kulg.
