Külli-Triin Laanet

Kollektsiooni lugu räägib intiimsest kokkupuutest hirmuga, mida on toitnud erinevad nägemused arhetüüpilistest olenditest.
Väiksena kardetu sai keha tegelaskujuna, kes uneparalüüsi või luupainajate hetkedel näis täiesti tõeline olevat.
Need nägemused ei leidnudki kunagi lõppu.

Kristlikus piiblis ja paganlikes lugudes on mingi müütose korrelatsioon, kus tegelaskujud korduvad. Selle kollekstiooniga külastan neist mõnda. Ema, ohverdatud laps, teadmatus.

Kollektsioon heidab pilgu sellele, keda me kardame, ning kelle kasuks on meid hirmul hoida.

Visuaalile lisaks on kollektsioonis oluline roll ka taktiilsusel.

Oma koha leidsid materjalid, mille kõigi taga on mingi sümbol, põhjendus nende olemasoluks. Nende hulgas on lamedaks pressitud juuksed, mitmesugused plisseerid, teravast bioplastikust ritsikad, silikooniga kaetud kangas, epoksiidiga kaetud kudumid ning nahksest bioplastist kingatallad.

Väändunud jalatsite siluett kujutab moonutatud keskaja pikaninalisi saapaid.

Värvipalett on inspireeritud suures osas Hieronymous Boschi töödest, kus võib tajuda sarnast õudu.