Sille Luiga
- Disainiteaduskond
- Ehe- ja sepis
- ma
- Pidu on läbi. Märkmeid
- Juhendaja(d): dotsent Nils Hint, konsultant professor Kadri Mälk
Pidu on läbi. Miks, kellega, millal, kus, kellele, kuidas – need küsimused polegi peo juures olulised. Loeb vaid see, kas peol oli või ei olnud tore.
– Ma olen märganud, et paljusid asju võrreldakse väga kergekäeliselt peoga „Lapsepõlv on lust ja lillepidu“, „Kooliaeg on pidu ja pillerkaar“, „Elu Eestis on lausa pidu“… Pidu näib lihtsa naudinguna: vastutus ja reeglid ei ole eriti tähtsad, sest piisab ainult osalemisest ja korraldamise pärast ei pea muretsema.
– Samuti, visatakse kergekäeliselt õhku lause „Pidu on läbi“. Nii nimetatakse ühtlustavalt peoks kogu aega, mis eelnes katastroofile, mis väidetavalt lõpetas peo. Maguskibedalt täheldatakse, et ajas justkui ilmneks mingi seaduspära „Pill tuleb pikka ilu peale“ ja „Kes suvel laulab, on talvel leinas“. Olukorrad, kui kasutatakse lauset „Pidu on läbi“, ei ole enamasti kohased, sest õige peoga tähistatakse erinevust, mitte seaduspära. Kiire muutus, üllatus, see tähendab, et pidu alles algas. Katastroof pole peo vastand. Peo vastandiks pean aja ühtlast kulgemist eriliste hetkedeta.
– Pidu on vastuoluline mäss igavliku vastu. Aeg on peo eeldus, kuid pidu mässab aja vastu. Pidu võidab hetki, kuid kaotab igaviku. Igavik jääb alati igavaks. Ma ei usu, et inimene peaks kulgema läbi oma elu igavlikult. Aega on vaja hoopis raisata. Aja ükskõiksusele võiks vastu olla. Hetki tuleks ülendada.
– Peod võivad muuta elu või vähemalt elumuutusi tähistada. Mida peaksin mäletama, mälestama, tähistama, unustama? Sündi, sünnipäeva, abielu, matust, surma-aastapäeva, lihavõtteid, jaanipäeva, hingedepäeva, jõule, niisama pidusid, täielikke läbusid, tsükleid – kui vaid mõnd nimetada. Tundub, et järjest vähem on võimalusi mäletamiseks või unustamiseks. Vähemalt pooled peod sellest nimekirjast on minu jaoks võõraks jäänud. Kas pidutsemine on vanamoodne, aegunud teguviis? Kas paremini pidutsemine päästaks inimese? Päästaks millest? Igavlikkusest ilmselt.
Magistritöös uurin enda kunstniku praktikaga seotud ideid läbi katkendlike märkmete, mida tegin objektide valmistamise ajal. Märkmed on minu isiklikest kogemustest, mõtetest aja, igavuse, mõttetuse, asjade kasutuse, väärtuste, siiruse, aususe, pealiskaudsuse, vastuolude ja absurdi kohta. Kõiki neid teemasid juhatab sisse ja välja metafoor peost.
