Sander Haugas

Käesoleva magistritöö teemaks on sepisühendused arhitektuurselt eksponeeritud teraskonstruktsioonides. Esmapilgul praktilise teemapüstituse taustal lasub aga kultuuriliselt oluline artuelu “käelise” teadmise kadumisest kaasaegses disainis ning arhitektuuris.
Võttes ülesande valmistada sepissõlmede komplekt arhitektuurselt eksponeeritud kandevkonstruktsiooide tarbeks, olen seadnud omale sihiks taaselustada sepakunsti sidemed tänapäevse arhitektuuriga, avastada uusi sepistusvõtteid ja luua kaasaegset sepisesteetikat.
Oma magistritöös avaldan muret kuidas meistrimehele omast soovi olla täpne, kannatlik ja ennekõige oskuslik on hakkanud asendama mõnevõrra pealiskaudne romantiseeritus või siis lihtsalt efektitsemine.

Töö teoreetilises osas jõuan oma arutlustes järeldusele, et tagamaks meie traditsioonilise ameti säilimist, on oluline pöörata tähelepanu meie ametialaste traditsiooniliste käsitööoskuste omandamisele ja sulandamine moodsate tehnoloogiatega. Ühtlasi selgitan, kuidas digitaalsete tehnoloogiate kasutuselevõtt soosib käesoleval ajal käsitööliste meetodite taasrakendamist moodsas arhitektuuris.
Oma lõputöö praktilist osa nimetaksin sepistustehnoloogiliseks uurimuseks, milles tegelen moodsate konstruktsioniterasprofiilde sepistamiseks mõeldud mehaniseeritud töövõtete ja tööriistade prototüüpimisega.
Lõputöö praktilise osana olen kirjeldanud ka Tallinnas Paljassaares renoveeritavale hoonele rajatava teraskonstruktsiooni disaini ja tootmisprotsessis osalemist.