Pille-Riin Vihtre

Ülemaailmne pandeemia ja käesolevalt süvenenud sotsiaalne distantseerumine on loonud olukorra, kus kodu on kogu meie maailm. Pärast nädalaid ja kuid üksinda kodus viibimist, on see turvatunnet pakkuvana saanud ka paigaks üksindusele, kurnatusele, rahutusele ja ärevusele. Antud situatsioonis pakub kõige suuremat lohutust lähedaste hääl. Prantsuse filosoof Gaston Bachelard on enda raamatus „Ruumipoeetika“ (Bachelard, 1999) kirjeldanud seda, kuidas inimene tajub ruume läbi oma mineviku ning et kõik paigad, kus mingil eluperioodil elatud, koonduvad kokku meie unistustes. Toad, mis on meile kord turvatunnet pakkunud, lohutavad meid mälestuste kaudu ka hiljem. Viimastest lähtuvalt kujutab antud teos paika, millel puudub geograafiline asukoht.

See on abstraktne ruum, kus aeg ei liigu lineaarselt ning kus saavad üheaegselt kokku mälestused, unistused ja hetk, milles oleme praegu. Moment olevikus on sama habras ja puutumatu nagu meie meenutused olnust. Küsin teosega, kuidas talletada seda, mis on paratamatult ajas kaduv ning kas see on üldse võimalik? Miks on oluline mäletada juba möödunut? Mäletada seda, mida ei saa uuesti läbi elada ning millest on võimalik vaid mõelda ja ka see mõte on pidevas muutuses. Teose pealkiri pärineb eelpool mainitud raamatust, milles Bachelard esitleb üksilduse ruume kui loovaid ressursse. Video heli koosneb isikliku kirja ettelugemisest ning isolatsiooni ajal pereliikmetega toimunud igapäevastest telefonivestlustest.