Aivi Raja

Olen oma välja[1] ohver ning keha on vaid peegel sellest, millist habitust[2] ma kannan. Minu olemus on harjumuspärane ja mugav, kuid viib alatihti kannatusteni. Ma ei ela kooskõlas oma soovide ja vajadustega ega ka kindlate faktide maailmas – elan hirmude, lootuste ja kujuteldavate emotsioonide keskel, unistustes ja fantaasiates, meeleheites ning illusioonides. Tõeliselt särada saan vaid siis, kui vastandun tavapärasele, kuid selleks tuleb esmalt tundma õppida välju, millel kujunenud olen ja täna elan.

[1] Väli – positsioonide ja seisukohtade (nt intellektuaalsed, religioossed, hariduslikud, kultuurilised vm) vaheliste suhete struktuur, võrgustik.

“Distantseerudes enese poole” kujutab protsessi, milles vabastan end piiravaist ahelaist, kuid võttes kaasa vajaliku ja mulle omase. Tuues seeläbi kaasa nii murrangulisi avastusi kui ka elumuutvaid mõjutusi, on see tänaseks teadlik metoodika kui reflektioon vastandumise vajalikkusest kõikides elu aspektides.




[2] Habitus – mõistuse, meele struktuur, mida iseloomustab teatav omandatud skeemide, tundlikkuse, eelsoodumuste-eelhoiakute ja maitse-eelistuste süsteem.